Kui varem oli kodu see tore koht, kuhu sai põgeneda kontori sagina eest ja segamatult keskenduda, siis praegu on olukord kardinaalselt muutunud. Paljud kontoritöötajad on sunnitud kodust töötama ja ilmselt unistavad väga mitmed kontorisse tagasi pöördumisest.
Nii nagu kontoriski sõltub ka kodus töötamisel tulemuslikkus ja tööga rahulolu palju sellest, kuidas on ruumid ja ajakasutus korraldatud, kas seal ollakse üksi või koos teiste pereliikmetega.
Pikalt üksi töötades võib kaduda motivatsioon ja meeskonnatunnetus, kuna paljudele on just töökaaslased ja vahetu juht oluline ajend pingutada ja panustada. Kedagi nägemata võib leida end seisust, kus ei saagi enam pidžaamast välja ja silmast silma suhtlemine tundub hirmutav. Liikumis- ja suhtlemispiirangud võivad muuta kodu (üksik)vangikongiks. Regulaarsed videokõned töökaaslastega aitavad küll mingil määral suhteid säilitada, aga paratamatult läheb vahendatud suhtluses hulk mitteverbaalset infot kaotsi – vestluskaaslase emotsioone ja meeleolulisid on keerulisem tajuda ning sellest võivad tekkida valestimõistmised. Seepärast võiks lisaks töö sisulistele küsimustele arutada aeg-ajalt ka koostöö, info liikumise jms küsimusi, aga ka niisama lobiseda.
Kui kodus on ka teised pereliikmed ja töötamiseks eraldi ruumi ei ole, võib kujuneda muidu nii privaatsest kodust avatud ja jagatud kontor, kus igaüks ajab oma asja ning süvenemine on väga keeruline. Lisaks tuleb lapsevanematel kodus täita ka teisi rolle, mis tööülesannetele keskendumist ilmselgelt ei soosi. Rööprähklemine, süümekad tööandja ja laste ees, et neile piisavalt aega ei jää – võib ka tugevama närvikavaga inimese hulluks ajada. Kui eriolukorra kehtestamisel lootsime kõik, et see on ajutine ja nädal-kaks elame üle, siis praegu on sellist entusiasmi raske üleval hoida. Pigem peaks läbi mõtlema nii ruumide kui aja kasutamise mitte ajutise, vaid pikaajalise lahendusena – kuidas jaguks kõigile aega ja ruumi omaette olemiseks ning millal ja kus koos ollakse.
Esimene ehmatus ja uue olukorraga kohanemine on praeguseks enamikul kaugtöötajatest ilmselt läbi tehtud, nüüd peaks mõtlema, kuidas mitte rutiini langeda – päevad kipuvad olema ühesugused ja raske on meenutada, mis nädalapäev täna on. Kui varem arutasime, kuidas tööd ja isiklikku elu ühitada, siis nüüd on väljakutse nende lahus hoidmine.
(Kaugtöö korraldusest, motivatsiooni ja tulemuslikkuse säilitamisest distantsilt töötamisel tuleb pikem jutt järgmisel nädalal.)
Me ei saa praegust eriolukorda muuta, aga me saame muuta oma käitumist selles. Rahulikku ja leplikku meelt!
Kadri Seeder
Palgainfo Agentuuri juht
Jagatud ja avatud kodukontorist
2019. aasta sügisel korraldatud küsitluses uuris Palgainfo Agentuur koostöös Tartu Ülikooli juhtimise õppetooliga kontoritöötajate tööruumide planeeringu ning tööga rahulolu, haaratuse ja häirivate olukordade seoseid.
Uuringust selgus, et kõige vähem olid oma tööruumide planeeringuga rahul avatud ruumides töötavad inimesed, kellest kaks kolmandikku oleks soovinud aeg-ajalt kodus töötada. Avatud tööruumides töötavad inimesed said harvem keskenduda, tundsid end sagedamini väsinuna ning neid häiris privaatsuse puudumine.
